Mul on kapis neli jäätist, tule meile, teeme peo ! Sellised laulusõnad jäid mind kummitama, kui ma kuulsin ALO TV-st Jaan Pehki südamlikku laulu. Paraku pole seda lugu õnnestunud mul uuesti kuulata, ehk kunagi jõuab see youtubesse vms.
Vahepeal olin Tartus, kooli ees poliitilises varjupaigas. See,et ma Põlvas koolis reaalselt ei viibinud, ei tähenda seda, et ma aega surnuks lõin. Tartu on ju tore hariduse linn, heade mõtete linn. Mõtteid on kogunenud palju. Esiteks, et tänavatel ei saa normaalselt kõndida, igal pool vaatab vastu jõle ja vastik valimisreklaam. Selle reklaami raha eest jagage tasuta kasvõi peldikupaberit. Valimisreklaam on kõige räpasem ja koledam reklaam üldse. Üldse reklaam on perses teema minujaoks. Tean ise mida ma teen, keda valin, mida söön, kuhu kusen.
Eile kõndisin vanalinnast kaubamaja poole, kui märkasi mingit tolgust oravakostüümis. Tegemist oli reformierakonna poolt kinnimakstud ajukääbikuga. Tema liigutused viitasid vaimse alaarengu või sügava vaimse puude olemasolule. Oravamölaka kõrval oli mingi jäätisemüüjate laua moodi laud, kus jagati tasuta teed. Mõtlesin naljapärast (NB! Ei toeta Reformierakonda) , et proovin kah tassikese. Läksin asjaliku näoga laua juurde, siis küisiti, kuidas mul läheb? Vastasin ükskõikselt, et läheb hästi noh. Siis küsiti, et kas teed soovin ? Loomulikult, sitt ilm oli, külm oli. Piparkooke ei julgenud proovida. Kuna paistsid kahtlased. Arvatavasti riigikogu jõulupeolt üle jäänud. Tee kurat, oli nii mõru.. Suhkurt need raisad ju ei raatsi panna . Aga mingied jõledaid lõustu maja seintele üles kleepida ei ole probleem. Igastahes väga sitt tee oli, 20 liitri kohta oli vast leotatud 2 minutit ühte liptoni teekotikest seal termoses. Lambad. Viskasin teetopsi 60 meetrit eemal asuvasse prügikasti ning kõndisin edasi. Orav did not made my day.
No comments:
Post a Comment